Astun rabaserva ja hingan sisse niisket, turbast õhku. Siin, keset vaikust ja avarust, tunnen eriti teravalt, kui erilised ja väärtuslikud on Eesti sood. Need pole lihtsalt märjad maalapid, vaid keerukad ökosüsteemid, mis hoiavad endas lugusid möödunud aegadest ja on elutähtsad meie tulevikule. Kuigi sageli kuuleme, et sood katavad lausa viiendiku Eestist, on tegelik pilt veidi teine – aktiivseid, elujõulisi sooökosüsteeme on meil umbes 6%, kuid nende väärtus on mõõtmatu.
Soode müstiline maailm ja tegelik ulatus
Eesti maastikupildis on sood kui salapärased saared – kohad, kus aeg justkui peatub. Need on rabad oma peegelsiledate laugastega, madalsood oma lopsaka taimestikuga ja siirdesood kui vaheetapid nende kahe vahel. Minu jaoks on igal sool oma iseloom, oma alma – hing. Ametlik statistika, mida kajastab ka Keskkonnaportaal, näitab, et inventeeritud soode pindala on ligikaudu 278 000 hektarit ehk 6,1% Eesti territooriumist. See number võib tunduda väike võrreldes varasema 22%-ga, kuid see peegeldab täpsemalt just neid alasid, kus turbateke aktiivselt toimub ja kus sooökosüsteem on elujõuline. Varasem, suurem number hõlmas ka soostunud metsi ja rohumaid ning kuivendamise tõttu degradeerunud alasid – kõik turbaga seotud, kuid mitte tingimata aktiivsed sood. See täpsustus aitab meil paremini mõista, milliseid alasid peame esmajärjekorras hoidma ja taastama.
Soode jaotus Eestis on ebaühtlane, justkui looduse enda poolt maalitud muster. Kõige sooderikkam on Pärnumaa, kus laiad rabad ja soostikud katavad üle kümnendiku maakonna pindalast (11,5%). Tihedalt kannul on Ida-Virumaa (11,0%) oma unikaalsete Alutaguse soodega ning Läänemaa (10,9%), kus rannikulähedased sood loovad erilise koosluse. Teisalt, Valgamaal on soid kõige vähem, vaid 2,3%. Need erinevused jutustavad lugusid piirkondade geoloogilisest minevikust, veerežiimist ja maakasutuse ajaloost. Iga kord, kui külastan mõnd Eesti sood, olgu see siis suur ja tuntud või väike ja peidetud, tunnen aukartust selle mitmekesisuse ees.
Elurikkuse varalaegas ja ökosüsteemi teenused
Sood on palju enamat kui lihtsalt vesi ja turvas. Need on tõelised elurikkuse varalaekad. Siin leiavad kodu haruldased taimed, nagu putuktoiduline huulhein või kaunis sookail, mille lõhn on suveõhtuti joovastav. Lindude jaoks on rabad olulised pesitsus- ja peatuspaigad – kes poleks kuulnud tetrede kudrutamist või näinud rabapistriku elegantset lendu? Sood on ka olulised süsiniku sidujad. Turbakihti ladestunud süsinik püsib seal aastatuhandeid, aidates leevendada kliimamuutusi. Lisaks reguleerivad sood veerežiimi, toimides hiiglaslike käsnadena, mis imavad endasse liigvett ja vabastavad seda põuaperioodil aeglaselt, hoides nii ära üleujutusi ja säilitades veevarusid. Need on hindamatud ökosüsteemiteenused, mida sood meile pakuvad, sageli märkamatult.
Kahjuks on need väärtuslikud ökosüsteemid ohus. Aastakümneid kestnud ulatuslik kuivendamine põllu- ja metsamaa saamiseks on jätnud sügavad armid Eesti soomaastikesse. Kuivenduskraavid lõikavad läbi soode elusoonte, langetades veetaset ja hävitades turbatekke tingimused. Selle tagajärjel hakkavad sood hoopis süsinikku eraldama, muutudes kasvuhoonegaaside allikaks. Lisanduvad ohud nagu turba kaevandamine ja kliimamuutuste mõju – soojemad talved ja kuivemad suved võivad soode looduslikku tasakaalu veelgi rikkuda. Ülemaailmselt kaovad sood murettekitava kiirusega, mis teeb nende kaitse ja taastamise veelgi pakilisemaks ülesandeks.
Kaitse ajalugu ja tänapäevased väljakutsed
Õnneks on Eestis soode kaitsmisele mõeldud juba pikka aega. See teekond pole olnud alati lihtne, kuid näitab sügavat sidet ja hoolivust meie looduspärandi vastu. Juba 1938. aastal loodi Ratva raba reservaat, ajendatuna soovist kaitsta seal pesitsevaid kaljukotkaid. See varajane samm näitas arusaama, et sood on olulised elupaigad. Murranguliseks võib pidada 1957. aastat, mil loodi esimesed spetsiaalselt soode kaitseks mõeldud riiklikud looduskaitsealad – Nigula ja Viidumäe. See oli vastus kasvavale teadlikkusele soode ökoloogilisest väärtusest.
Eriti oluliseks kujunesid 1970. aastad, mil laiaulatuslik maaparandus ähvardas hävitada suure osa Eesti soodest. Professor Viktor Masingu ja teiste looduskaitsjate eestvedamisel toimunud nn \»soode sõda\» tõstis soode kaitse laiema avalikkuse tähelepanu keskpunkti. Selle tulemusena päästeti kuivendamisest ligi 200 000 hektarit soid ning 1981. aastal loodi 30 uut sookaitseala. Paljud neist aladest, nagu Endla ja Alam-Pedja, on tänapäeval tuntud looduskaitsealad või rahvuspargid, nagu Lahemaa ja Soomaa, kus sood moodustavad olulise osa kaitstavast loodusest. See ajalooline pärand kohustab meid jätkama.
Tänapäeval on Eesti soode kaitse integreeritud rahvusvaheliste lepetega. Oleme liitunud Ramsari konventsiooniga ja Eestis on 17 rahvusvahelise tähtsusega märgala. Euroopa Liidu Natura 2000 võrgustikuga liitumine tugevdas veelgi kaitset. Looduslikus seisundis rabad (*7110) on tunnistatud lausa Eesti vastutuskoosluseks. Nagu märgib Eesti soode teemaline veebileht, asub kaitsealadel ligikaudu 190 950 hektarit väärtuslikke sooelupaiku, millest enamik on rabad. See on suur saavutus, kuid väljakutsed püsivad. Umbes 14% neist kaitsealustest elupaikadest kannatab endiselt kuivenduse mõju all, mis pärsib nende ökoloogilisi funktsioone. Eriti haavatavad on väiksemad madal- ja allikasood. Kuigi enamik kaitsealuseid soid asub sihtkaitsevööndites ja riigimaal, mis lihtsustab kaitsekorraldust, peame olema valvsad ka kaudsete mõjude suhtes, mis tulenevad tegevustest väljaspool kaitsealasid.
Taastamise lootusrikas tee
Seistes silmitsi mineviku pärandiga – kuivenduskraavide võrgustikuga, mis läbistab paljusid meie soid –, ei piisa enam ainult kaitsmisest. Üha olulisemaks on muutunud soode taastamine. See on justkui looduse enda tervendamine, mille eesmärk on taastada soodele omane veerežiim ja seeläbi ka nende elurikkus ning võime siduda süsinikku. Mulle meeldib mõelda sellest kui võimalusest anda loodusele tagasi see, mis kunagi võeti.
Taastamistööd on sageli vaevarikkad, kuid tulemused võivad olla muljetavaldavad. Peamine meetod on kuivenduskraavide sulgemine paisude või tammidega, et tõsta veetaset. See lihtne samm paneb aluse soole iseloomulike protsesside taastumisele. Nagu kirjeldavad rahvusvahelised praktikad, mida kajastab ka Global Landscapes Forum, hõlmavad taastamismeetodid veel maastiku kujundamist, sobivate kohalike taimeliikide, eriti turbasammalde istutamist või ülekandmist kahjustatud aladele. Eestis on käimas mitmeid olulisi projekte, nagu LIFE projekt „Soode kaitse ja taastamine“ ja „Peat Restore“, mis just nende tegevustega tegelevadki. Eesti looduskaitse arengukava seadis eesmärgiks taastada aastaks 2020 kaitstavatel aladel 10 000 hektarit soid, keskendudes 89 prioriteetsele alale.
Eraldi väljakutse on mahajäetud turbakaevandusalad ehk jääksood. Neid on Eestis ligikaudu 80, kokku peaaegu 10 000 hektarit. Need armistunud maastikud on sageli suured kasvuhoonegaaside allikad ja taimestuvad looduslikult väga aeglaselt. Parim lahendus on nende taassoostamine, et käivitada uuesti turbateke. Euroopa Liidu toel on ka siin tööd käimas, eesmärgiga korrastada vähemalt 2000 hektarit jääksoid. See on pikk protsess, kuid iga taastatud hektar on samm puhtama keskkonna ja rikkama looduse poole.
Soode sosinad tulevikule: Meie ühine vastutus
Iga kord, kui külastan mõnda Eesti sood, olgu see siis kevadine linnulaulu kontsert, suviste jõhvikate magushapu maitse või sügisene rabamaastiku värvikirevus, tunnen sügavat sidet nende eriliste paikadega. Need ei ole pelgalt maastikud, vaid elavad mälupangad ja tuleviku kindlustajad. Nende kaitse ja taastamine ei ole ainult looduskaitsjate või teadlaste ülesanne, vaid meie kõigi ühine vastutus. See on investeering puhtamasse õhku, stabiilsemasse kliimasse ja liigirikkamasse loodusesse – pärandisse, mille jätame tulevastele põlvedele.
Kuigi väljakutsed on suured – kuivenduse pikaajaline mõju, kliimamuutuste surve –, annavad käimasolevad taastamistööd lootust. Näha, kuidas kunagi kahjustatud soo hakkab taas elule ärkama, kuidas vesi püsib kauem ja esimesed turbasamblad oma koha leiavad, on uskumatult inspireeriv. See näitab, et meil on võimalik mineviku vigu parandada ja luua tulevik, kus inimene ja loodus eksisteerivad harmoonilisemas tasakaalus. Kuulakem siis tähelepanelikult soode sosinaid – need jutustavad meile vastupidavusest, kohanemisvõimest ja vajadusest hoida seda, mis on tõeliselt väärtuslik.
